Footy Ball 2017

Eelmises postituses ju täitsa valetasin....
Järgmine nädalavahetus on ka ehk midagi tulemas, aga eile oli ju kohalik "footy ball". See on jalgpalli hooaja lõpetamise ball. Eelmine aasta sain ka enne lahkumist seal osaleda ja siis oli see maskiball, sel aastal otseselt teemat polnudki. Kuna pidin algselt laupäeva õhtul tööl olema, siis sain nii ära räägitud, et kui kiire pole, olen kella 18ni tööl ja lähen siis koju sättima. Nagu Murphy seadus ikka, hakkas viis minutit enne kuut rahvas sisse voorima ja vabanesin töölt alles 19 paiku. Mis polnud ka kõige hullem, sain ikka enam-vähem rahulikult mukitud.
Ma polegi ammu niimoodi väljas käinud, et enne ei tee väikest klaasi veini ja ei jutusta sõbrannadega. Meil on kuidagi alati nii olnud, et enne pidu koos sätime, väike vein, riidesse ja siis juba hea peotuju ka sees. Eile olin üksi kodus, üritasin endale meiki näkku määrida, muusika vaikselt mängis ja polnud kohe üldse mingit tuju kuhugi minna.
Kui Eestis olin, siis viimased peod tegi mulle koguaeg meigi (ja tegelt ka soengu) mu armas õde Kaisa. Eile ei saanud ju tema abi kasutada. Panen siia allapoole mõned pildid ka, ma usun, et ta oleks uhke mu üle. Õpetas mind hästi :D
Peol oli üpris vähe rahvast, aga samas parajalt palju, et teised tansupõrandal mu kleidi peal tallasid. Kokkuvõttes oli päris tore õhtu- sai tantsida, kohalikke klatši uudiseid kuulata ja näha isegi mõnd tuttavat eelmisest korrast.
Siin on nii, et KÕIK peod saavad 00:00 läbi. Peale seda muidugi on tavaliselt kellegi juures afterparty ka, aga mina seekord jätsin vahele. Kui pidu läbi, üritasin taksot saada, aga kuna siin on ainult 1 takso ja see ei töötanud, siis seisime maja ees ja küsisime, ega keegi minuga samas suunas ei liigu. Üks vanem paar oli just autosse istumas ning olid nõus mu koju viima, kuigi nad ise läksid hoopis teises suunas. Isegi ootasid maja ees, kuni ma uksest sisse läksin, et veenduda, et ma ikka tuppa jõuaksin. On ikka häid inimesi olemas :)
Mis oli veel naljakas, Claire sai teada, et mul on tiigri tätoveering ja ütles kohe, et ma olen nende jalgpalliklubi uus maskott, kuna nende logoks on ka tiiger.

When you can't charge your laptop.

Nonii, olen olnud peaaegu nädala ilma läpakata, kuna aku sai tühjaks ja laadida ei saanud. Nimelt on siin ju teistsugused pistikud ja mul polnud vajalikku adapterit. Käisin kõik võimalikud elektri/kodutarvete poed läbi (kokku on neid siin kolm :D) ja igalt poolt öeldi, et neil sellist asja pole. Õnneks on mul siin üks sõbranna, kes elab ja töötab Perthis ja käib igal nädalavahetusel siin Katanningus, ning tema mu suure mure lahendaski. Kuid, mis pärast välja tuli, neid on müügil ka kohalikus supermarketis. Oh well, sealt ma ei osanud otsidagi.

Juba olen rohkem kui nädala Katanningus veetnud ja peab ütlema, et seda kohta võin pidada oma Austraalia koduks. Ma lihtsalt ARMASTAN neid inimesi (noh, enamusi), kellega koos ma töötan. Minu vigase inglise keele üle saab alati nii palju nalja ja kõik need inside jokes from the first year. Oh, I'm loving it!
Töö on täpselt sama, mis eelmine aasta, lihtsalt vähem köögis olemist ja rohkem baarileti taga. Ma isegi hetkel naudin seda koristamist, mis lõpus päris tüütuks muutus eelmine kord. Õnneks midagi rõvedat pole veel pidanud koristama, ainult teiste inimeste mustad linad. :D Mäletan, et eelmine aasta üks kutt oksendas ülemise korruse meeste vetsu täis, pluss esiku seinad. Ju ei jõudnud ikka vetsuni oodata. Vot see oli rõve! Fingers crossed, et mul midagi sellist poleks!

Pean ütlema, et ma oleks pidanud ikka veits hiljem tulema, sest siin on lihtsalt niiiiiiiii külm. Te ausalt ei kujuta ette ka, kui külm siin on. Ma vist eelmises postituses rääkisin sellest ka, aga kordamine on tarkuse ema. Siin on mõnikord hommikuti kaks kraadi, mis tähendab, et majas sees on umbes sama temperatuur. Vähemalt nii mulle tundub. Sest kui sul on reaalselt kaks vatitekki pluss pleed ja kõrval radikas maksimum kuumusel uugamas, aga ikka näed oma hingeõhku, kui suukaudu välja hingad, siis jääb tunne, et nendest ümbritsevatest seintest küll midagi kasu pole. Me eile majanaabriga arutasime just, et miks Austraalias korralikke maju ei ehitata. Mina arvasin, et nad on pigem mures, et neil suvel majas liiga palav poleks ja majanaaber arvas, et see on lihtsalt vana maja. Äkki peaks hoopis Austraalias ehitajaks õppima ja korralikke maju ehitama hakkama!? Mul pole ju tegelikult külma vastu midagi, kui see on õues. Aga kui sul on konstantselt külm, 24/7, siis tuleb masendus peale küll. Mõnikord lähen oma vabal õhtul ainult sellepärast pubisse, et seal on kamin ja saab sooja.

Meil on hetkel pubi kuni detsembri lõpuni pooltäis, kuna paar kuud tagasi, kui oli vihmaperiood, siis vesi uhtus päris palju teid minema ja nüüd tuleb need uuesti ehitada. Ja kõik need teedeehitajad peatuvad meie pubis.  Kõik on juba täitsa tuttavad näod ja hästi sõbralikud. Eriti kui mul on vaba õhtu ja olen pubis- uskumatu kui paljud tahavad mulle juua osta. Kui peaksin kõik pakutud joogid vastu ka võtma, siis põeks ilmselt mitu päeva pohmakat. :D

Kui tahate midagi spetsiifilist Austraalia elust teada, siis kirjutage ja küsige. Mul ka põnevam postitusi teha, kui tean, et keegi actually loeb ka. Ja ei pea kuskilt neid lugusid välja imema. :D

Midagi otseselt põnevat veel juhtunud polegi, aga äkki järgmine nädalavahetus on tulemas... stay tuned!

TEINE AASTA ALAKU!!

Tere kõigile vähestele, kes siia ikka vahel satuvad!

Olen õnnelikult jõudnud oma teise aasta viisaga Austraaliasse ning samasse kohta, kus eelmine kord lõpetasin- Katanning (yeyy). Kui täna siia saabusin, oli tunne, nagu poleks kunagi ära läinudki.

Tallinnast lahkudes oli mul maailma kõige kurvem hüvastijätt, niii palju pisaraid! Ausõna, ma igatsen juba oma lapsi, õdesid, sõpru! Aga noh, siin on ka ju tore ja uus ja põnev ja.... :)


(Muide, ma praegu luksun nagu hullumeelne, seega palun lõpetage minust rääkimine :D )

Lennureis siia tundus umbes sadakorda pikem, kui eelmisel korral. Kõige pikem lend oli 11h ja 50min- ma mõtlesin, et ei jõuagi kunagi kohale. Viimasel, peaaegu 6-tunnisel lennul oli nii palju turbulentsi, et mul läks lausa süda pahaks. Mul ei juhtu see just väga kergelt, sest armastan sõita ameerika mägedel või muudel atraktsioonidel lõbustuspargis. Kõik, kus ei pea pea alaspidi rippuma, on minu jaoks lõbusad. Ja peale nii pikka reisi pean ausalt ütlema, et lendamine meeldib mulle aina vähem. Mitte, et ma seda kardaks, või midagi. Ei. Lihtsalt, kui sa pead istuma kahe võõra inimese keskel, ise tahaks lihtsalt vetsu oksendama joosta, ja seda peaaegu kuus tundi, siis ei jää lendamisest just kõige meeldivam mälestus.

Õnneks, kui olin sihtkohta jõudnud, siis möödus kõik väga sujuvalt. Olin küll 99% kindel, et mind võetakse turvakontrollis maha, nagu ka eelminegi kord, aga seda ei juhtunudki. Pole isegi õrna aimu, mille järgi nad neid "õnnelikke" välja valivad.
Lennujaamas ootas mind maailma armsaim üllatus. Ma muidugi teadsin, et Aidi mulle vastu tuleb, aga seda ei teadnud, et ta lausa minunimelise sildi valmis meisterdab.



Lennujaamast edasi sõitsime Aidi juurde ning veetsin esimese öö seal. Pühapäeval magasime poole lõunani, sest mulisesime eelmine õhtu kuni kella 3ni. Õnneks tundub, et olen magamisega tsüklisse sulandunud ja ajavahet pole tundagi. Kuigi mega suur väsimus on peal küll.
Pühapäevase päeva veetsime shopates ja sain endale ka uue telefoninumbri. Shoppamise all mõtlen siis seekord seda, et vaatasime erinevates ostukeskustes ringi, kuid ega kotti midagi väga ei potsatanud. Ainult siin väga vajalikud sussid.





Kas teate, kui külm on hetkel Austraalias? Mõtlen just majas sees ja õhtuti? Ei tea?
No ma siis räägin- nimelt, olen hetkel voodis, kahe paksu vatiteki all, radikas uugab kõrval, aga varbad on ikka nagu jääpurikad ja nina tahab suurest külmast siniseks minna.
Aga ei tea, miks ma üldse siia tulin, kui Eestis on algamas suur suvi? Ju mul ikka mõni kruvi logiseb...



Homme õhtul on mul esimene tööpäev, wish me luck!

Ajame vormi!

Nonii, olen lõpuks leidnud siin Katanningus midagi teha- sport, sport, sport!

Otsustasime õe ja sugulasega end hakata lõpuks vormi ajama ning üksteist motiveerima. Tegime ka enne pildid ning lõpp kaalumise/mõõtmise/pildistamise kuupäevaks on 24 juuni. Olgugi, et ilmselt ma siis veel Eestis ei ole. Auhinnaks peab igaüks välja mõtlema ühe asja, mis oleks võitjale (veel ei tea, kuidas täpselt võitja välja selgitame.. oh, äkki peaks hääletusele panema :D ) kasulik või lihtsalt tore kingitus.

Kuna töötan nüüd köögis ja seal on pidevalt friikartulid laual, mida nosida, siis on mul eriti raske seda mitte teha. Eks ikka kui kõht hakkab tühjaks minema, siis haarad esimese asja järele, milleni käsi ulatub. Aga täna läks hästi- mitte ühtegi ei söönud.

Samuti sõin kas lõunaks või õhtuks tükikese kooki, mis oli kas värsket tehtud või lihtsalt "polnud veel enne maitsnud" vabandusega. Täna suutsin ka sellele ei öelda.

Ja kolmas asi, mida pean hakkama jälgima on vedeliku tarbimine. Meil on siin viimastel päevadel olnud konstantselt 40 kraadi ning higistan iga päev nagu loom. Eriti tööd tehes, sest tunde järgi on köögis umbes 60 kraadi. Täna näiteks pidin lihtsalt sellepärast higi otsaeest pühkima, et üldse midagi näeksin- ehk siis higi voolas juba silmadesse.

Käisin oma teises jõusaalitreeningus ning tunnen, et energiat on hästi palju. Kuigi ma seal midagi erilist veel teha ei oska, siis palusin natuke treeneri abi ning järgmisel neljapäeval saan juba oma kava, mida edaspidi järgida. Siis ei lahmi seal niisama vaid vast on midagi kasu ka.
Täna näidati küll, kuidas kõik masinad siin töötavad, aga peaks rohkem uurima, et milliseid lihaseid treenivad ja mitu korda nädalas peaks käima jne...

Pean ütlema, et üks asi meeldis mulle siin osade masinate juures rohkem- need loevad mitu korda oled tõsteid teinud ning kui lõpetad esimese osa ja tahad nt 20 sekundit puhata, siis hakkab automaatselt sekundeid lugema. Ning kui uuesti alustad, siis hakkab jälle kordasid ja aega näitama. Minu meelest hästi mugav.
Eriti mulle, kuna olen siin inglise keelega nii ära harjunud, et isegi mõttes loendan inglise keeles ning päris mitu korda on juhtunud, et on sassi läinud :D

Ja toitumisest ka- hommikuks sõin ühe banaani, õuna ja kaks koorikleiba. Kuna siin minu lemmikut musta leiba pole, siis pidin leidma asenduse ning see on siiani parim lahendus, mis olen leinud. Samuti on mul hirmus magusaisu millegipärast koguaeg, seega ostsin endale mingid õunatäidisega küpsisemoodi asjad, mis seda leevendama peaksid. Just vaatan, kui palju seal suhkurt sees on ja enam vist ei osta neid ka :D. On küll paki peal kirjas "weightwatchers", eksole.

Ma pole väga kunagi poes käinud ja vaadanud palju miski midagi sisaldab, aga eile käisin kohe hästi teadlikult poes ja ei ostnud ühtegi asja, mida mul tegelikult vaja ei lähe- ehk siis shokolaadid jms.

Austraalias on minu toitumisharjumused muutunud niipalju, et olen hakanud sööma avokaadot nagu hull- no nii hea on lihtsalt. Võiksin terve päev midagi avokaadoga süüa. Tänane hommiku/lõunasöök oli avokaado kanawräpp ja suur klaas apelsinimahla. Njämmma.
Eestis ei söönud ma ka näiteks maapähklivõid (peanut butter), aga siin on see niii hea. Eriti hommikusöögiks ja moosiga, mmmmm. Kuigi kui Katanningusse kolisin, siis pole seda ostnud. Eks ta vist parem ongi.

Capelis tegin endale iga hommik putru ning sõin seda marjade ja meega. Peaks vist siin ka endale selle sisse harjutama.

Olen ju varem ka püüdnud hästi tervislikuks hakata ja trenni teha ja end vormi ajada, aga siiani pole see hästi õnnestunud. Ei teagi miks- eks on tahtejõu puudus olnud. Nüüd on kuidagi kohe hästi palju motivatsiooni ja tunnen, et just seda vajangi. Just seda muutust ja samas ka ajatäidet, kuna siin pole kohe mitte midagi teha.

Homme juba uued jutud ja proovin leida mõne hästi hea ja tervisliku retsepti ka, mida jagada :)

P.S! Loodan, et Teil pole igav minu pekkide vormi ajamisest lugeda. Kui on, siis andke aga teada ja katsun ka millestki huvitavamast kirjutada :)

Bye-bye Capel, hello Katanning!!

Tere armsad lugejad!

Pole jälle tükk aega midagi jõudnud kirjutada, sest hästi palju on toimunud.
Nagu teate, siis sain oma farmipäevadega lõpuks ühele poole ning asusin uue töö otsingutele. Sain isegi mõned päevad ekstra seal farmis olla, kui lõpuks naeratas ka õnn mulle ning leidsin ka uue töö.

Viimasel farmipäeval läksime Annega hoopis Mandariinidesse ning hakkasime seal puude ümbruseid umbrohust puhastama. Polnud tore töö ning olin õnnelik, et sain seda ainult ühe päeva teha.
Nagu ka ette tundsin, nägin viimasel päeval ka madu- või noh, mis nägin. Isrgi oleks peaaegu peale astunud. Ja seekord ilus ja Austraalia mürgiseim pruun madu. Vähe ei ole siis õnnelik, et sealt tulema sain.

Viimase päevaga sain siis töötada kõikide farmis olevate viljadega- viinamarjad, kiivid ja mandariinid.

26ndal jaanuaril oli siin suur püha- Australia Day. Olen hästi palju kuulnud, et see isegi suurem kui uusaasta. No ilutulestik oli igatahes küll palju võimsam.
Läksime lõunasöögile meie naabrite Bruce ja Claire'i juurde ning mina tegin Austraalia lipuga võileivatordi. Kasutasin selle tegemiseks toiduvärve ja pärast olid kõigil hambad sinised. Ihiiii.

Peale söömist läksime Bunburysse ilutulestikku vaatama- see kestis kokku pool tundi!! Uskumatu.

Kuna see oli minu viimane õhtu Capelis/Bunburys, siis oli ilutulestiku ajal selline tunne, et see ongi nagu mulle. Et noh, minu auks või nii :D Hästi tore oli!

Kolmapäeva lõunal hakkasime Aimariga minu uude töökohta sõitma. Kuna siinne bussiliiklus on uskumatult hõre ja otse kuhugi ei saa, siis Aimar oli nii lahke ja sõidutas mind otse ukse ette.
Uueks tööks on siis köögiabiline/koristaja/ettekandja.
Kuna neil oli kiirelt kedagi vaja, siis pidin ka kolmapäeval kohe alustama. Saabusin kell 3 ning tööle asusin kell 5. Neil oli tolleks õhtuks 40 broneeringut ning tööpäeva lõpetasin kell 11 öösel. Polnud aega isegi pissile minna. Tegime kokku 110 taldrikut, mis on meie uus rekord (eelmine oli 96 õhtu jooksul).
Ülejäänud päevad pole nii kiired olnud.

Põhimõtteliselt näeb mu töö välja nii, et olen kokaabi- ehk siis valmistan salateid, burgereid, võileibu ja muid kergemaid asju ning panen toidu taldrikutele. Kui klienditeenindajal baari taga on kiire, siis pean toidu lauda ka viima. Hommikud algavad mul praegu hotellitubade koristamisega, sest koristaja on puhkusel.

Töö mulle isegi meeldib, sest nii palju erinevaid asju on, mida teha ja aeg lausa lendab. Töötan 8-11 tundi päevas ja hetkel pole lootust ühtegi täiesti vaba päeva saada.

Lähen homme ka kohalikku jõusaali, et see üle vaadata ning ennast vormi hakata ajama!


Oh, näitan teile oma miljonivaadet ka, mis avaneb minu hotellitoa aknast.

Ja oma üübersuurt televiisorit, mida mul õnneks väga aega vaadata ei ole.

SÜNNIPÄEVA POSTITUS SILVERILE!!

Selle postituse pühendan Silverile ja ainult Silverile, sest temal on meil täna veerandsajas sünnipäev.
Hästi kurb on muidugi, et Sind, Silver, Šokolaadipoiss, täna kallistada ei saa, aga järgmisel aastal selle eest kallistame topelt!! :)

Soovin sulle sünnipäevaks palju nalja ja naeru, õnne ja armastust, soovide täitumist ja seiklusi!

Siit tuleb minu väike üllatus Sulle:

Musidkallidõhupallid,
Kirsilt Austraaliast

Camping in Augusta

Nonii, olen blogimise lainel ning kirjutan ka oma möödunud nädalavahetusest.

Mark viis mind ja Aimarit ümbrust vaatama. Täpsemalt suundusime Augustasse.

Oma reisi alustasime ennelõunal ning hakkasime ööbimiskohta otsima. Otsisime mõnda karavan-parki, kus oleks olemas ka WCd ning pesemisvõimalus. Leidsime Molloy Caravan Park'i ning see oli just sobiv. Järgmise päeva hommikul avastasime, et neil oli ka ping pongi laud ja piljard, mida oleks saanud  õhtul aja veetmiseks kasutada, kui oleks teadnud.

Niisiis, esimese päeva veetsime kalastades ja lõõgastudes. Lootsime endile õhtusöögiks midagi püüda, aga kahjuks kõik mis õnge otsa jäid, olid liiga väikesed ning pidime need siiski tagasi laskma.

Meie ööbimiskohas olid ringi liikumas ka känguruud. Alguses proovisime neid kaugelt pildistada, aga kui nad ise lähemal tulid, siis saime neile ka leiba sööta. Olid küll häbelikud, aga ega siis nälga ei saa jääda.
Polegi enne nii lähedalt känguruud näinud või veel vähem katsunud.

Õhtul, umbes viie paiku läksime uuesti kalale, pidime ju õhtusöögiks midagi püüdma. Mina olin kõik selle peale panustanud- no järgmine kord tean, et oma oskustele või "looduse tahtele" pole mõtet loota. Lõpetasime päeva võileibadega.
Minu magamiskoht nägi tol öösel välja selline:

Lageda taeva all, joogamatil. Kogemus omaette- enam enne uuesti ei teeks, kui ööd ka juba hästi hästi hästi soojad on. Ainuke mure oli tõesti temperatuur, ja vastu hommikut ka läheneda püüdvad känguruud. Ehk oli neil ka külm ja püüdsid teki alla tulla.

Teise päeva varahommikul läksime jälle kalale, et siis ehk hommikusöögiks midagi püüda. Noup, ikka mitte midagi. Läksime hoopis kohalikku supermarketisse ja ostsime peekonit (sest munad olid olemas) ning kõrval kohvikust suured kohvid, et päev üle elada.

Kui hommikusöök söödud, oli aeg minna turiste mängima. Mark teadis nii palju ilusaid kohti, kuhu minna ja mida meile näidata. Isegi see tee, mida sõitsime, oli vaatamisväärsus- need mäed ja orud, kurvid ja sirged.
Esimene peatus oli Hamelin Bay rand, kus vaade oli lihtsalt imeline!

Teiseks sihtkohaks võtsime Boranup metsa, mis oli natuke nagu enchanted forest.
Peamiseks kasvavaks puuks on 'karri tree', mis on Austraalia kõva punase koorega eukalüpt. Need võivad kasvada kuni 80 meetri kõrguseks ning Mark teadis rääkida, et kõva punane koor on tule kaitseks.

Leidsime ka ühe toreda liiklusmärgi, mis näitab, et 'võib kohata metsahaldjaid'.

Siis üks naljakas seik, kui Aimar äkki tagant pingist hõikas: "oh, mis laul". Vot selline laul tuli Marki playlistis. Taustinfoks nii palju, et Marki endine tüdruksõber on eestlane.

Seejärel läksime lõunatama "Swings and Roundabouts" viinamarjaistandusse. Meile üllatusena oli seal tol päeval ka live muusika. Istumiskohta otsides juhtusime just verinoore laulja ja tema vanemate lauda istuma. Vaadake youtubest järgi- Mitchell Martin, päris palju häid covereid ning paar originaallaulu isegi.

Kõhud mõnusalt täis, suundusime järgmise ja viimase vaatamisväärsusega tutvuma- Canal Rocks. Ilmselt kõige sinisem vesi, mida siiani näinud olen. Aimariga mõtlesime, et peame kindlasti tagasi minema, kui meil on ka peale varbavahede kaasas, et siis kõrgeimaid tippe seal vallutada.

Kui pühapäeva pealelõunal koju jõudsime olin surmväsinud (just selle pärast, et olin lageda taeva all maganud ainult umbes kaks tundi) ning kobisin kohe voodisse. Magasin vist 11 tundi jutti, olin hommikul värske ja tööpäevaks valmis.

Ma armastan ringi reisimist, Austraalia on selliseid ilusaid kohti täis ja ei jõua ära oodata, et neid avastama minna!!
Aitäh Mark, et viitsisid meid ringi sõidutada- see oli lihtsalt suurepärane!

Cheers!